Lisa naeratas ja kissitas silmi. „Ja sa ütlesid mulle alati, et ma ei läheks liiga kõrgele, aga siis tõukasid mind nii kõvasti, et ma karjusin.“ Mälestus hõljus nende vahel, magus ja nostalgiast raske. Sõitu jätkates taipas Margaret, et nad olid San Pinesi pöörde maha maganud. Segadus levis ta näole. „Sa magasid oma korra maha, kallis,“ ütles ta. „Me ei lähe täna San Pinesi,“ vastas Lisa, väike, vallatu naeratus huulenurgas mänglemas.
Margareti süda peksis ebakindlusest kiiremini. „Aga ma mõtlesin…“ „Ainult natuke edasi,“ ütles Lisa, sirutades käe, et Margareti kätt rahustavalt silitada. „Me oleme peaaegu kohal.“ Kümme minutit hiljem keerasid nad puudega ääristatud tänavale naabruskonnas, mida Margaret ei tundnud. Majad olid vanemad, sarnased tema omadega, hoolitsetud muruplatside ja vanade puudega. Lisa aeglustas ja peatus. Ta keeras ilusa sinise valge äärisega suvila sissesõiduteele, millel oli lai veranda, mida kaunistasid aknakastid.
„Me oleme kohal,“ teatas Lisa mootori välja lülitades. Margaret jõllitas maja hämmeldunult. „Kus me oleme?“ „Kodus,“ ütles Lisa. Ta lihtsalt väljus autost ja kõndis ringi, et Margaretit aidata, kes kepi abil aeglaselt üles ronis. Kui nad mööda kiviteed kõndisid, avanes välisuks ja Lisa abikaasa David ilmus laia naeratusega. „Tere tulemast koju, Margaret,“ ütles ta. Margaret seisis liikumatult ja hämmeldunult. „Ma ei saa aru.“
Lisa juhatas ta õrnalt veranda poole. „Ema, David ja mina ostsime selle maja kolm kuud tagasi. Oleme seda sellest ajast peale renoveerinud.“ Ta osutas sissepääsu poole. „Kas sooviksite vaadata?“ Ikka veel veidi segaduses olles lasi Margaret end uksest mööda juhatada valgusküllasesse ja avatud elutuppa. Ruum oli maitsekalt sisustatud, segades uut mööblit tema enda üllatuseks paljude asjadega. Tema lemmik lugemistool asus suure akna ääres. Diivanit katsid tema käsitsi õmmeldud lapitehnikas tekid ja telliskivikaminasimsi kaunistas perepiltide kollektsioon.
